Ruby Tuesday

Pühapäeval oli viimane tutor group meeting. Läksime Shatin’i Ruby Tuesday’sse. See üks Ameerika resto, siit umbes 30 min kaugusel. Ja no tegemist polnud söömise, vaid õgimisega. Tõsiselt. Meeletud portsud, all pool piltidel näha. Arve oli ka kamba peale kohane – 210 euri.

Õhtul saime oma yearbook’id ka kätte ning samal ajal toimus open mic music night ka. Kes tahtsid esineda, said esineda samal ajal kui kõik üksteise aastaraamatutesse kirjutasid. Ei meeldi mulle üldse seda teha, aga no peab. Nii raske on seda kahte aastat sõnadesse panna ja ei taha mingit igavat ja etteaimatavat jura ju ka kirjutada. Peale seda olid kõik nii väsinud nägudega. Paari aastaraamatusse on veel vaja kirjutada, just neisse, kuhu on kõige raskem midagi kirjutada. Eile õhtul tuli Nicky mu tuppa väga nutuse näoga. Ma ei tea, kas ta juba luges, mis ma ta aastaraamatusse kirjutasin? Võibolla. Igaljuhul ta ei öelnud mitta midagi, lihtsalt kallistas mind. Koguaeg mõtlesin “ei nuta, ei nuta, ei nuta!”, aga siis tundsin kuidas ta pisar kukkus vastu mu õlga. Ahh damn…

Da dum di done!

Ahhhhhhhhh, eksamid tehtud, Kõik. Valmis. Lõpuks ometi. Läksid kõik suht hästi. Hea meel. Ja nüüd kuni neljapäevani aega. Siis pean siit koolist lahkuma. Ohhh, raske kirjeldada. mida praegu tunnen. Vabadus. Keskkool läbi. Valmis koju minema. Igatsen sõpru. Narveerin ülikooli pärast. Hakkan Hong Kongi igatsema. Pärandan stuffi. Loobin märkmeid välja. Ei suuda otsustada, mida oma zero’le jätta. Mida koju kaasa võtta, mida mitte? Okei. Paus.

 

Mis praegu?

Praegu sõbrad ja seiklus.

Peaaegu

Neli ainet tehtud – eta, inka, geo, mata. Hispaania ja bio veel jäänud. Aaahhh, selline tunne on, et pole elus nii palju varem õppinud kui siin viimase paari nädala jooksul. Aju ei taha enam väga koostööd teha, väsind on. Ja suvi tuleb koguaeg sammukese lähemale. See pole nagu endiselt kohale jõudnud. Ilmselt kui Eestis olen, siis läheb ka ikka ennem üks nädalakene aega ennem kui aru saan, mis toimub. Ahh, aga samas tahaks juba puhata ka. Väga väga väga.

Middkid

Niiet USA siis. Suht šokina tuli see. Olin juba mõtetes valmis Saksamaale minema, kuid ei andnud nad piisavalt raha. Ning kuna USAst Middlebury College’ist siis (jah tegin oma valiku lõpuks) sain täisstipi, siis sinna minek. Ega kui nüüd aus olla, siis ma nii väga ei keskendunudki sellele, et mida täpselt miski kool pakub, vaid rohkem sellele, et Saksamaa kodule lähemal. Kui nüüd teispidi asjale läheneda, siis Middlebury on super hea kool keskkonna ja loodusainetes, keeltes ning tantsus – ehk kõigis asjus, mida tahan õppida. Major tuleb ilmselt ikka loodusalal. Hispaania keele tahan täiesti selgeks saada ning tantsus tahan ka arendada ennast. Eriti just tehnikat professionaalidelt, mitte niisama vahel lõbu pärast tantsida. Ning mis puudutab Euroopat, siis kes teab. 60% Midd’i õpilastest õpib semestri või aasta välismaal. Vast õnnestub minul ka. Sihtpunktideks olekski just Hispaania või Saksamaa.

Nüüd kus ma olen järjest rohkem Middlebury kohta uurinud ja puurinud siis tegelikult juba ootan huviga. Neli põnevat aastat  jälle, riigis, millest koguaeg igalpool juttu, aga mida oma silmaga veel näinud ei ole. Mineku koha pealt on tunne teistsugune kui Hong Kongiga oli. Kaks aastat tagasi tulin rohkem selle mõttega, et näha, kogeda, kohtuda uute huvitavate inimestega, reisida ja elada iseseisvat elu. USAsse lähen kuidagi rohkem mõtteviisiga tõsiselt õppida ja keskenduda sellele, mida meeldib teha. Muidugi eks loodan ringi ka reisida ja jällegi muidugi tutvuda uute inimestega jne. Aga ma ei tea, kuidagi nagu tõsisem on kogu see asi seekord. Mis on ilmselt hea. Sest akadeemiliselt pidavat Middlebury suht rets olema. No eks näis. Vast saan siin väga targaks ka :). Ilm on ka muide sama nagu Eestis. Ehk siis LUMI!!! Sest praegu on siis tõsiselt nii palav, et õue minnes tunned, et lämbud. Tõsiselt…ei liialda. No air!

Enne on muidugi mul vaja siinne tarkus ära lõpetada. Kolmapäeval esimene eksam. Algab kohe inka esimese eksamiga – kõige nõmedama ainega. Aga no vähemalt saab esimene eksam tehtud. Sel nädalal on veel mõlemad mata eksamid ja üks geo eksam ka. Järgmisel nädalal teine inka eksam ning teine geo eksam. Siis on 7 päeva puhkust ning peale seda 2 bio eksamit ning hispaania keel. Inka ja geo pärast põen kõige rohkem ilmselt. Seal kõige rohkem esseede kirjutamist. Ülejäänud on suht okei…..teoreetiliselt.

Nüüd - uneaeg :).

Abiturient

Lihavõtete lõpuks läks ikkagi ilm lõpuks ilusaks, niiet esmaspäeval, mis siin ka veel vaba päev, keetsime kamba eurooplastega hunniku mune (no nii 50 umbes), mis me kõik ilusti ära värvisime. Tegime veel kooki, magusat leiba, puuvilja salatit ja banaani smuutisid. Ilmselt üks viimase aja mõnusamaid brunch’e.

   

Veel pilte SIIN.

Teisipäeval avati siis võimlas suur 2nd year’i kunstiõpilaste tööde näitus. Nende lõputööd olid seal kõik väljas. Ütleme nii, et eelmine aasta oli ilmselt ‘wow momente’ ja veits šoki teraapiat rohkem. Seekordne näitus oli selle koha pealt üsna tagasihoidlik. Samas paljud õpilased üllatasid ikka ulmeliselt hea tehnikaga ja loovusega. Osad õpetajad ostsid isegi kunstitöid. Minust oli ka üks tüdruk paar pilti joonistanud. Ja väga hästi ka. Veider muidugi oli ennast kellegi kunstitöös näha.

Kolmapäeval oli aga meil viimane Block Activity. Läksime siis kogu meie block’i või ühikaga Trio randa. Block 3 liitus ka meiega. Super ilus ilm oli, niiet sai muidugi ujutud ja veits nahka põletatud ka. Väga mõnza oli. Neljapäeval oli põhimõtteliselt viimane ametlik koolipäev. Ei suuda nagu endiselt väga uskuda, et keskkool läbi ja olen abiturient. Ikka tunne, et homme kell 7 äratus ja kooli. Eks ta veitsa kurb ole. Julie geo, Jesùs’i hispaania ja Trevori bio klasse vb hakkan tsipa igatsema. Reedel oli prank day. Me see aasta midagi väga hullu ei teinud, kuna meie 2nd year’id ajasid eelmisel aastal õpetajad ikka väga vihale. Seega otsustasime asja rahulikult võtta. Tundidesse me muidugi ei läinud, magasime, mängisime kaarte, “telkisime” kooli siseõues. Oli veidi veepritsimist ja inimeste basseini loopimist. Individuaalseid pranke ilmselt tehti rohkem kui kollektiivseid. Aga samas mul hea meel, sellesmõttes, et õpetajad oli heas tujus ja seetõttu oli õhtune Graduation Dinner või lõpu õhtusöök (?) väga väga tore.

Õhtu algas dire maja ees jookide ja snäkkidega ning muidugi meeletu pildistamisega. Vaja oli ju kõigiga pilte teha. Aga selline edevus kord aastas vast on lubatud :D. Hiljem sõidutati meid põhimõtteliselt Hong Kong’i teise otsa ühte hotelli, kus meil oli söögisaal renditud ning uhke õhtusöök ootamas. Ja no see õhtusöök oli muidugi supper supper hea. Oeh, ja need magustoidud. Direktor ja kunsti õpetaja pidasid kõne ka. Kunstiõpetaja oli kergelt joogine, niiet see oli päris naljakas kõne. Siis 2 mu kaasõpilast pidasid ka kõne. Need oli väga head. Jap, tuli pisar silma. Esimene tuli ära, haha. Pildistamine ja poseerimine jätkus peale sööki ning siis õhtul läks muidugi tantsimiseks. Õpilaste ja õpetajate vahel oli dance off, ilmselt õhtu parim hetk. Trevor tantsib nagu boss. Täiesti lõpp kui hästi. Ja kui party rock anthem tuli siis hakkas shuffling’ima (eesti keel, haha). Me muidugi olime kõik täiesti pöördes. Jesus ja Mark (inka õps) tantsisid ka meiega. Ilmselt nad kõik olid juba paar klaasi veini ka alla kulistanud. Aga no tõesti fun oli. Ja õnneks seda kõike filmiti ka, muhaha.

Palju pilte veel SIIN.

 

Nii ja laupäeval ehk siis eile oli muidugi 7 hommikul äratus, sest ees ootas meid viimane sukeldumine. Läksime koos 1st yearidega. Õpetasime neile kuidas sukeldumise ajal infi koguda kalade, korallide, selgrootute jne kohta. Ilm oli jälle ilus ja inimesed ümberringi ka toredad. Mida veel ühelt laupäevalt tahta?

Veel pilte SIIN.

Samal õhtul oli viimane cafè ka. Teemaks oli seekord Anything But Clothes ehk ABC. Mähkisin end bubblewrap’i. Ja no inimesed ei suutnud oma sõrmu must eemale hoida. Esinesime eclipse’ga. Läks hästi. Pilte või videosid esinemisest veel pole. Kui saan, siis lisan. Väga rahulik cafè oli seekord. Ei olnud väga palju esinejaid ka. Ei tea, inimesed olid vist väsinud. Täpsustus: 2nd year’id olid väsinud. Täna ka ei saanud väga kaua magatud, sest air con jäi eelneval õhtul sisse lülitamata, niiet kui hommikul ärkasin siis oli tuba meeletult palav. Paras väss on peal.

Cafè pilte näeb SIIN.

Nüüd aga on siis reaalsus lõpuks kohale jõudnud. Ja selle all mõtlen ma study leave’i ja eksameid. Homsest tuleb siis hakata õppima. 5 ainet 2 nädalaga selgeks. Kui nüüd päris ausalt öelda, siis oleks umbes kuu aega vaja või tsipa pealegi, et kõiki need ained ja see meeletu hunnik stuffi sada protsenti selgeks saada. Aga no kui enamus üle korratud saab siis vast ka okei.

Aga täna veel ei mingit tööd. Täna on puhkepäev. :)

Munadepüha

No ei tea, Murphy seadus vist. Kaks nädalat on olnud ilus päikseline ja nüüd, kus saabus 5-päevane vaheaeg otsustas onkel taevas kraanid lahti keerata. Pidime kambaga telkima minema…jama. Okei, tõsi, koolitöö sujub kuidagi paremini kui õues halb ilm. Alustasin geograafiaga, kuna selle õppimine võtab kõige rohkem aega. Kuna survet mingit kindlat punktisummat eksamitel saada pole, sest õnneks ükski mu ülikooli offer pole conditional, siis kuidagi rohkem motivatsiooni õppida. Vähem survet.

Sain endale lõpukleidi ka. Celine’lt laenasin. Ta ostis endale uue. Meeldib väga, ilus tumesinine ning ei pea nüüd ise mingit raha kulutama riietusele, mida aind paar tundi kannan. Diplomi tseremoonial kannan rahvariideid, niiet sellega ka ok. Hakkabki kogu see lahkumisejorin vaikselt märku andma. Saatsin nädala alguses esimese 10 kg’se paki koju osade oma riietega. Kohvrisse ei mahuks kogu mu stuff mai lõpus muidu ära. Okei, parandus, mahuks…sest suuremat kohvrit kui mul, pole ilmselt kellelgi, aga kilolimiidi piiresse ma ilmselt ei suudaks jääda. Aga ühesõnaga, kui asju pakkisin siis oli juba esimene varsti-lahkun-siit-vingest-kohast tunne. Ja need momendid muutuvad järjest tihedamaks, tean seda juba ette. Nõme. Koduigatsusega on ka nii ja naa. Veebruaris oli ta küll suur. Nüüd nagu ära kadunud. Ma mäletan, et eelmisel aastal lõpus polnud mul ka üldse koduigatsust. Lõpp oli muidugi päris raske. 2nd yearidega oli raske hüvasti jätta. Ja no muidugi, pole see mingi igavene ‘head aega’ aga lihtsalt need pisikesed asjad, et ma ei istu nendega enam söölas koos ja lähe kõrvaltuppa külla – need on asjad, mis teevad meele tsipa halliks. Ja esimene nädal Eestis oli ikka ka väga veider. Nagu oleks mind reaalsusest kuhugi unemaailma viidud. Jõulude ajal kodus käies oli sama tunne. Liiga rahulik elu. See suvi on ilmselt sama imelik. 10 kuud järjest kodust eemal olnud. Sealne elu tundub hetkel kuidagi niinii kauge. Minu jaoks piirdub see Postimees online’i, skype’i ning aeg-ajalt skyplus’iga.

Järmine nädal viimane cafè ka. Seekord röövisin eclipse’i jaoks jasmine meakin’i koreograafiat. Ei ole olnud aega ega tahtmist midagi ise mõelda. Ja see hea vaheldus ka. Pedro küsis, kas tahan temaga ka veel eraldi koos tantsida. Ja muidugi olin nõus, Nagu varemgi on tal ka selleks korraks juba midagi väga vinget valmis tehtud.

See nädal oli üks parimaid GIF’e (global issues forum), kus siiani käinud olen. Üks iiri tüdruk ja kanada poiss tegid koos ettekande katolikust kirikust kui institustioonist ja nende niiöelda pahupooltest. Küll laste väärkasutamise süstemaatilisest varjamisest, nende raha kasutamisest ja üleüldse sellest, et kas peaks kogu seda kiriku struktuuri reformima. Usk iseenesest ei olnud üldse fookuses, mis oli hea. Sest siis said nii uskujad kui mitte uskujad kõik kaasa rääkida ja vaielda ja kritiseerida ja kaitsta jne. Väga väga hea pooleteise tunnine diskussioon oli peale esitlust. Huvitav. Ja ei olnud üldse nii, et meie koolis olevad katoliiklased kaitsesid kirkut vms. Oli kriitikat ja vastu argumente mõlemalt poolt, sest ega nemadki, kiriku tegemistega alati ei nõustu.

Lõpusirge

Põhimõtteliselt on kool läbi. 6 õppepäeva veel järel kolme nädala peale. Sest vahepeal on lihavõtted ja muud kohalikud pühad, mille puhul kooli ei toimu. Tore, kurb ka. Aega on endiselt paljupaljupalju. Võiks ju hakta eksamiteks õppima vaikselt, aga noooo kui õues on siin koguaeg 25 kraadi ja päikseline, siis seda muidugi ei ole veel juhtunud. Aga mul juba kõik plaanid tehtud, mida, kuidas, kui palju vaja õppida. Proovieksamitega sai see selgeks, mida vaja kindlalt üle vaadata.

Ülikoolidega on ka siiani hästi läinud. USAs sain oma 6’st koolist 5’de sisse. Saksamaale sain ka sisse. Ootan veel ainult Hollandit. Valikut veel langetanud ei ole. Kuid kipun ikkagi Saksamaa poole kalduma. Kool meeldib, asukoht meeldib, tahan keele selgeks saada ning ei taha kodust ka 4’ks aastaks nii kaugele minna. Aga no kindlalt veel ei ütle midagi, sest Hollandi ülikool ka väga väga hea.

Pühapäeval käisime Nicky’ga veits mägironimas. Vallutasime koolimaja ees oleva Ma On Shan Peak’i. 705 m kõrge. Ei olnud ma veel siiani seal üleval käinud. Ärkasime kell 7 hommikul, sõime ja läksime. See mega mega järsk mägi. Niiet reaalselt ronisime koguaeg. Väga mingit kõndimist küll ei toimunud. Lahe oli, mõnus trenn. Tippu jõudsime umbes 10 ajal. Vedelesime seal poolteist tundi ja siis tulime alla. Allatulek on muidugi hoopis teine teema, kui üles minek. Nõudis ikka pingutamist, et mitte nina ees alla lennata. Umbes 2 ajal jõudsime alles kooli tagasi. Veidi pilte ka.

 

 

Paar pilti veel, mis siin hiljuti tegime